Naasen, naasen nagu katk. Imelikult tihe algus on, aga pean südamelt ära rääkima oma mure, sest praegu sumpan selles üksi ja see painab mind väga. Nimelt, ma ei suuda vahel koondada piisavalt mõtteid või siis hoolivust, et aru saada sellest, mida inimesed minust ootavad. Tahaksin nende meeled ja hinged kiirelt rahuldada ja asjaga õhtale saada, aga ma lihtsalt ei mõista, mida nad tahavad. Ma ei suuda murda seda totakat valelikku fassaadi, mis väidab üht, aga tegelikult tahavad nende taha peitujad hoopistükkis midagi teist. Midagi lihtsat, aga ma lihtsalt ei mõista. Olen alati ise kõik keerutamata välja öelnud ja pole õppinud seda kunsti, mis võiks dešireerida vastupidist.

Teisalt, kui ma siiski saan aru ähmaselt, mis mult tahetakse, siis ma ei suuda deliverida päris seda õiget, vaid pakun asenduseks ikka mingit pealiskaudset ja sisutühja mõttetut paska. See muidugi lööb sita keema kõigil alati.

Pean hakkama psühhoanalüüsi uurima lähemalt ja inimeste käitumise motiive.

Adieu,

Direktor.