Tänasida toimetuste hulka kuulus ka ajaloo töö, mille teemaks oli - ENNÄE - jälle Nõukogude Eesti. Ajab kopsu üle maksa juba see alaline soigumine, kui hull meil ikka vanasti oli ja kui paha Venemaa oli ja on. On jah paha, mis siis? Küüditamise ja arreteerimised on möödas, ma ei saa aru, mis takistab inimestel seda Vene riigi laimamist maha jätta ning näiteks hoopis mõni IT-ettevõte luua. Eestlased on ju tugevad selles, ilmselt teeme isegi venelastele silmad ette. Kui ühelt nõrgalt nohikult võtab suur ja tugev kiusupunn iga kord kooli sööklas piima ära, siis suureks kasvades nohik läheb kiusupunnile treiliparki külla, naerab ta üle ja paneb põleva sitakoti ta ukse ette. Eestlased millegipärast seda teha ei soovi, no on mökud. Ikka alandlikult siblitakse Venemaa põlvede juures ja ülistatakse tema tegusid. Kurat, kuhu jäi eesti talupoja kangekaelsus, visadus ja vaprus?!

Ostke munandid.

Direktor

Naasen, naasen nagu katk. Imelikult tihe algus on, aga pean südamelt ära rääkima oma mure, sest praegu sumpan selles üksi ja see painab mind väga. Nimelt, ma ei suuda vahel koondada piisavalt mõtteid või siis hoolivust, et aru saada sellest, mida inimesed minust ootavad. Tahaksin nende meeled ja hinged kiirelt rahuldada ja asjaga õhtale saada, aga ma lihtsalt ei mõista, mida nad tahavad. Ma ei suuda murda seda totakat valelikku fassaadi, mis väidab üht, aga tegelikult tahavad nende taha peitujad hoopistükkis midagi teist. Midagi lihtsat, aga ma lihtsalt ei mõista. Olen alati ise kõik keerutamata välja öelnud ja pole õppinud seda kunsti, mis võiks dešireerida vastupidist.

Teisalt, kui ma siiski saan aru ähmaselt, mis mult tahetakse, siis ma ei suuda deliverida päris seda õiget, vaid pakun asenduseks ikka mingit pealiskaudset ja sisutühja mõttetut paska. See muidugi lööb sita keema kõigil alati.

Pean hakkama psühhoanalüüsi uurima lähemalt ja inimeste käitumise motiive.

Adieu,

Direktor.

Esimene raev ja patuiha

...ja nagu eikuskilt, tühipaljast õhust kerkis su palge ette päris pealesunnitud sitasein. Esiti oled pisut kohkunud ja ei mõista, et tegemist on just nimelt sellega. Süvene vaid - kärvad lämmatava sitahaisu sisse. Selle blogi näol on ju tegelikult tegemist sitaga, sest ma ei ole mingi kirjanduslik jumal ja ausalt öeldes viimasel ajal isegi enam mõtlev inimene. Kõigest on mul pohui olnud, kõige suhtes olen apaatne olnud ja mõelnud olen vaid labaste igapäevategemiste peale. Muidugi, on ka mõni päikesekiir olnud, mõnest asjast või inimesest ikka hoolin väga.

Nii, sai õhtale selle semisooja algusega, viskan seljataha nagu kasutatud vetsupaberinutsaka, mis loodetavasti ei maandu niiske poolega mu õlale. Te küsite, millest selline mõte siis tuli, ploogiellu sukelduda. Ilmselt ei küsi, aga mul pohhui, türa, kes seda kõntsa ikka nii väga loeb. Esteks tegin selle enda pärast, et sundida umma piakolu pisut päevas kirjutama ja mõtlema, arendada oma keele- ja kirjaoskust ning ehk isegi üles tähendada mõni rahvasuust tulnud lustilugu. Ma kardan, et sellest võib ka vabalt saada mõne aja pärast üks suur roppusteorgia, labasuste õõvastav sigipesa, hoopis vastupidine sellele, mida tahan teha. Ahh perse kah, alustan siis asjaga kah.

Ma ei saa ikka veel päris rahulikult alustada selle kirjutamisega. Nagu oleks veel mingid sünnitusvedelikud välja pigistada või nabanöör läbi lõigata. John Woo krimpsutaks kulmu juba selle äärmiselt rusuva kolmanda sissejuhatuse peale, aga ma tunnen, et pean ikkagi märkima ka siia, et selle rahvakeeli "huinaa" idee andis mulle "Ekstsellents". Tema urg asub võrgupõrgus aadressil www.vaimuterve.blogspot.com. Kui te tänamatud raiped viitsisite üldse sinna vaadata, siis märkate, et ega ta mingi eriline romaan ei ole, kõigest ühekordne tähtteos. Vähemalt praegu, ma siiralt loodan, et isand jätkab oma muudegi seikluste kirjapanemist, sest minul vats vappus nende ridade seedimise ajal.

Praegu tunnen ainult ängistust. Nagu ühe verise sünnituse vastu võtnud ämmaemand, kelle rüü on viimase kangaäärenigi liga ja löga täis. Mind sõimatakse ja rusutakse, putsi, miks ma peaksin taluma seda niimoodi. Ma pole ju õieti midagi teinudki. Mul on kõrini, et minusse suhtutakse nagu mingisse totakasse ambaali, kellel on kübeke ajukestki peas ehk. Hakkan arvamust kujundama kõige kohta ja usaldan iseend kõige rohkem, teised mingu saatana persepühkija vittu oma hukkamõistuga.

See on praeguseks kõik. Lõpp on üpris jõuline, käige perse, nahui.

Direktor